Norra ehk nafta võidukäigu lugu

Räägitakse, et kui Norra poleks avastanud naftat, siis oleks siiamaani tegu pigem tagasihoidliku viikingiajastu järgse põllumajandusriigiga. Nafta andis Norrale niivõrd palju majanduslikult juurde. Nafta rahast saadud tulud on aidanud ehitada üles infrastruktuuri, luua rongiteid, panna püsti uhkeid hooneid Oslosse ja sillutada pikki, kvaliteetseid sõiduteid läbi terve riigi prestamos en linea. Naftast pole puutumata jäänud ka lennundus, laevandus ja muud raharikkad valdkonnad, mis hävitavad naftat õgival kombel, ent samal ajal toodavad selle käigus naftamaakleritele tohutult palju kasumit juurde prestamos sin buro.

Tegelikult hakkas kõik pihta juba tükk aega tagasi. Norra vetes avastati naftat 1960ndate lõpus ja sellest hetkest saadik pole enam mitte miski sama olnud. Naftast ja selle saadustest said Norra majandus vankumatud alustalad, mis pole tänaseni kordagi värisema hakanud. Põhjamerre ehitati 1966. aastal parajalt suured naftat maa seest välja imevad puurtornid. Suitsu popsudes ja kanistrite kõmisedes toodi naftat maapõuest välja ning hakati seda üle maailma edasi müüma. Naftast ei tehta ju ainult kütust. Sellest valmistatakse ka plastmassi ja kõikvõimalikke muid tehislikke materjale.

Kõige esimene suurem naftamaardla oli Ekofisk, mis tootis 1980. aasta 427 442 barrelit toornaftat. Tegu on kogusega, mis kohe kindlasti avaldab siiamaani paljudele ekspertidele üle terve maailma sügavat muljet. Pärast seda on leitud ka väga suur maagaasi reserve. Just kogu see maa sees peituv rikkus on aidanud Norral tulla toime nii hästi ilma selleta, et oleks vaja olnud astuda Euroopa Liidu majandusruumi liikmeks.

1972. aastal toimus Norras referendum, mille käigus otsustas rahvas, et nad ei liitu Euroopa Liiduga. Muidugi oli väljastpoolt tulev poliitiline surve suur, kuid rikas riik jäi omale kindlaks ja liimeks astumine jäigi ära. Pärast seda on mitmed suured firmad Norras tuntuks saanud, näiteks Statoil, mis oli Norra valitsuse enda poolt loodud naftakompanii.

Põhjamerest nafta puurimine tähendas ka suurt hulka väljakutseid, peamiselt tehnoloogiliselt, kuid Norra on sellega suurepäraselt hakkama saanud. Maapinna puurimisel pole mõeldud ainult kasumite peale, vaid töö käigus on parajat rõhku pandud ka pikaajalistele lahendustele, et hoida keskkonda võimalikult puhtana. Norras rafineeritakse osasid kommertsõlisid ja nende tegemiseks on nad pidanud ka importima võõramaise päritoluga naftat. 2015. aastal tehti seda 3.5 miljardi Norra krooni eesti.

Norra oli üks esimesi riike, kus opereeriti tööstuslikult süsiniku eemaldamise ja hoiustamise projekti Sleipneri naftamaardlas. Selle asja taga oli Statoil ja projekt algas 1996. aastal. Nimelt võetakse süsihappegaas maagaasist ära amiinlahuseid kasutades. Selle järel talletatakse süsinik soolalahuse sees. Süsihappegaas on põhilisi kaasprodukte, mis tekib, kui maardlas toodetakse maagaasi. Nimelt sisaldab maagaas 9% ulatuses süsihappegaasi rohkem, kui on lubatud maagaasi distributsiooni võrgustikus. Statoil hoiab taolise hoiustamisega kokku sadu tuhandeid miljoneid eurosid, kuna ta ei pea maksma kulukaid CO2 makse.

Uue sajandi alguses avati Norra merepõhi senisest enamatele firmadele, sest eesmärgiks sai parem ressursside kasutamine. Suured rahvusvahelised naftakompaniid, kes oli oma kanda juba kinnitanud, said endale seltsiks uued firmad, mis tulid välja innovatiivsete viisidega, kuidas olemasolevatest ressurssidest maksimumi välja pigistada. Tänaseks päevaks tegutseb Norra naftaväljadel väga suur valik erinevaid kompaniisid: aktiivselt tegeleb naftateemadega lausa 50 erinevat ettevõtet.

Kui Norras esimest korda naftat puurima hakati, siis ei osanud keegi veel ettegi kujutada, kuivõrd suurt rolli võib see tulevikus mängima hakata. Nüüd on aga situatsioon selline, et suur osa Norra heaolust põhinebki nafta väljutamisel maapõuest ja selle töötlemisel uuteks saadusteks. Kindlasti mängib see sarnast rolli ka lähikümnetel, kuna praeguse seisuga pole kohe kindlasti näha mingit ohtu nafta otsa lõppemisel. Peale selle, kui peakski nafta puurimine ära lõppema, siis peab arvestama sellega, et Norra on kogunud väga kopsaka koguse rahalisi ressursse, millest jätkub veel pikaks ajaks pensionite maksmiseks ja muudeks vajalikeks finantsilisteks toiminguteks.